Kaasaja põllumajanduses muutub järjest olulisemaks haritava pinna võimalikult ühtlane seisukord. Näiteks, kui mõni põlluosa on niiskem, siis lükkuvad kevadtööd edasi kuni kogu põld on harimiseks või külviks sobiv. Tööde teostamise optimaalsete tähtaegade jälgimine on sageli võimatu. Samuti esineb probleeme kultuuride hooldamisel, koristamisel ja sügistööde läbiviimisel. Eelpool toodud põhjustel langeb saagikus ja selle kvaliteet ning suurenevad kulud pindalaühikule.
Otstarbekas on välja selgitada võimalikud ajutise liigniiskuse põhjused. Selleks võib olla mulla ja selle all asuva pinnase vähene veemahutavus. Veemahutavust aitavad suurendada sügavkobestamine ja mulla huumusesisalduse tõstmine. Mullahuumuse taset on võimalik tõsta ka haljasväetistaimede ja vahekultuuride kasvatamisega. Näiteks mesika ja keerispea viljelemise teel. Seega esmaseks ülesandeks on salvestada pinnasesse võimalikult suur veevaru. See loob eelduse kõrgema ja kvaliteetsema saagi saamiseks. Vesi = raha.
Siiski tekib pea kõikjal haritaval maal teatud perioodidel paiguti ka ajutine liigniiskus, mis ületab pinnase vastuvõtuvõime. Erakordsete ilmastikuolude korral muutuvad suured alad „järvedeks“ kus kultuurtaimed lühikese ajaga hukkuvad. Sellise olukorra vältimiseks peab sadeveel olema võimalus valguda põllult otse veekogusse. Tavaliselt pole sademeid nii rikkalikult ja vesi valgub põllul olevatesse erineva suurusega sulglohkudesse muutes need kohad lühemaks või pikemaks ajaks liigniiskeks. Mida väiksem on lohu pind ja suurem pealevalgumisala, seda lihtsamini selline olukord tekib. Lahenduseks on sulglohu pindala (vee pinnasesse imbumise ala) suurendamine millega kaasneb ühtlasi pealevalgumisala pinna vähenemine. Selleks tuleb sulglohk tasandada horisontaaltasapinda. Tavalise, sealhulgas ka pikabaasilise planeerjjaga, seda tööd teostada pole võimalik. Selleks tuleb kasutada laserseadme abil juhitavat planeerijat. Kuna planeerimise käigus pinnas tiheneb, siis peale töö teostamist on vajalik järelkobestamine. Planeeritaval alal ei tohi olla hulgaliselt tööd segavaid mättaid, kive ja kände. Üksikud takistused on lubatud. Need koondatakse planeerimise käigus.
Juhul, kui immutusala pinda ei õnnestu piisavalt suurendada tuleb dreenkuivenduse olemasolul kaaluda dreenifiltrite ehitamise vajadust. Viimased võimaldavad vee intensiivsemat valgumist dreeni. Silmas peab pidama seda, et dreenkuivendus ehitati omal ajal teatud normide järgi. Mitmekordset veekogust pole pinnas, ilma selleks midagi ette võtmata, suuteline läbi laskma. Kui on kahtlustada dreenirikete olemasolu tuleb need kohad välja selgitada, lahti kaevata, rike kõrvaldada ja vajadusel dreenid läbi pesta. Savitorudreenide läbipesemine on vaevarikas ja seetõttu kulukas tegevus.
Kuna põldude planeerimine ja dreenirikete kõrvaldamine ei nõua eraldi projekti, siis saab neid tõid operatiivselt teostada. Ajaliselt on kõige õigem teha neid töid kohe peale saagikoristust. Töö parema kvaliteedi huvides peaks maa olema eelnevalt küntud ja rohumaadel-söötidel kamar ka peenestatud. Sulglohkude asukohad ja suurused on võimalik välja selgitada planeerimistöö käigus. Tootjal oleks otstarbekas koostada oma haritavate maade nimekiri ja sinna teha märkusi milliseid töid konkreetsel põllul oleks vaja teha. Täpsemate soovituste saamiseks võib pöörduda artikli autori poole.
Meie kasutame planeerimisel 4,5 m töölaiusega laserjuhitavat planeerijat 360 hj traktori Fendt 936 Vario haakes. Juhul kui põllul on probleemseid kohti näiteks 10% ulatuses kogu pinnast, kujuneb töö maksumuseks üldpinna ha kohta 40…80 €/ha. See kulutus tasub end tõenäoliselt juba tööle järgneval saagiaastal. Lääne – Euroopas ja USA-s on põldude planeerimine laserjuhitavate seadmetega täiesti tavapärane tegevus. Korrastatud maal saadakse parem tulemus kõrgema ja kvaliteetsema saagi näol ja pinnaühikule tehtavate kulutuste vähenemise teel. Kes parimat ei taotle, see head tulemust ei saa.

Johannes Valk,
agronoom-ökonomist,