Kuidas kilplased kotiga valgust tarre tarisid …

on hästi teada. Muidugi oleme ka kilplaste teiste taolise mõttetute tegevuste peale muianud, aimamata seda, et oleme neis ka ise osalenud. Kuidas nii võidakse küsida?
Kujutlegem ette, et kusagil on riik mille rahval oli metsa kasvamas viiendikul oma riigi pinnast. Sajakonna aasta möödudes oli neil asi niikaugel, et metsa ja võsa all oli juba üle poole kogu maast ja see pind järjest kasvas ning kasvab. Ise on nad väegade uhked selle peale. Veerandi kogu metsa pinnast on nad võtnud isegi kohe kaitse alla ja jälgivad hoolikalt seda, et ühegi raudruuna hääl ei tuleks seal elavate loomade ja lindude rahu rikkuma, ega seal kasvavaid taimi tallama.
Kui nüüd arvate, et tegemist on väga rikka riigiga või oma nüüdseks mitmekordseks kasvanud metsaressurssi suure hoolega väärindatakse ja sellest aina igasuguseid inimestele kasulikke asju tehakse, siis te eksite. Nad leidsid et neil on hoopis kasulikum suur osa raiutud puudest vedada maa ja mere taha kulutades selleks hulga raha. Igaks juhuks panid nad kirja ka hulga metsa raiumist takistavaid bullasid. Sest muidu oleks võinudki juhtuda nõndamoodi, et olekski palju puid maha raiutud ja poleks jäänudki miljonid tihumeetrid kümnetel tuhandetel hektaritel lihtsalt sinnasamasse mädanema. Sellega hoiti veo pealt suur hulk raha kokku. Kus see kahju ots oleks siis olnud, kui kõik see puu oleks tulnud kalli hinnaga kaugele maa ja mere taha vedada!
Väga mõistlik rahvas on. Oskavad hästi kõiki asjaolusid hoolikalt kaaluda. Nad ei tee midagi uisapäi - ikka tasa ja targu. Ainult see on natuke paha, et suures looduse kaitsmise tuhinas on nad millegipärast koondumas elama oma paari suuremasse linna. Seetõttu on maa järjest tühjemaks ja tühjemaks jäänud. Maale on jäänud vähe inimesi, kes kuulaksid linnulaulu või nuusutaksid lilleõit. Neid hüütakse maakateks ja neid peetakse natuke ohmudeks. Nädalavahetustel teevad need targemad, keda hüütakse linlasteks, hästi pikki retki oma mitmesajahobujõuliste eriti väledajalgsete raudruunakestega, kes rüüpavad põlevat vedelikku, et viibida ikka mõne tunni ka metsas. Neid nimetatakse ka rohelisteks.
Kuigi valgust kilpla rahvas enam kotiga koju ei ürita tuua, on nad nüüd leiutanud mooduse kuidas metsast nii pilt kui heli oma koju tuua. Kahjuks võib aga viimane asjaolu hakata segama seda nende suuremat äriplaani, mis näeb ette, et kohe-kohe hakkavad kaugemad mittemetsarahvad neile kotiga raha koju tooma. Ikka selleks, et mittemetsarahvad saaksid viibida selles ainulaadses metsariigis ja vaadata kuidas aborigeenidest kilplased siin oma asju ajavad. Samal ajal ei saa välistada ka seda, et hoopis viimased on metsarahvast oma “hüva nõuga” suunanud ja juhtinud.
Aga see on juba omaette teema.
Johannes Valk
roos@laheroos.ee